kui see välja arvata, et mul lähima kahe nädala jooksul ühtki hetke vaba aega ei paista, on elu praegu päris ilus. täna gümnaasiumisse pääsemise testi tehes hakkasin mõtlema, et alles mõned aastad tagasi ma mõtlesin, et tahaks kaa juba üheksandat lõpetada. nüüd on see käes, kuidagi väga kiirelt on need aastad läinud. mõelda vaid, mõne kuu pärast on juba üheksa kooliaastat selja taga..
viimased päevad olen veetnud suviseid pilte vaadates ja suvele mõeldes. tahaks juba jälle niimoodi välja minna, et ei pea end paksult riidesse toppima ega muretsema tuuuule ja libeduse pärast. tahaksin lemmesse minna, vot.

hindan inimesi, kes oskavad kuulata. kõik kuulavad, aga kuulamisel ja kuulamisel on vahe.ma ei nimeta seda kuulamiseks, kui jälgitakse noogutusega mis ma räägin ja siis alustatakse 'ja siis mina..'. ei saa pahaks panna, eks ma teen seda ise ka, kuid vahete vahel tahaks, et keegi tõesti kuulaks. kõigil esineb vahel periood, kus kõik enda ümber on niivõrd huvitav, et tahaks seda teistega jagada, kuid tihtipeale unustatakse selle juures ära, et äkki ka teistel on midagi öelda. samas tahame me kõik ju, et meid ka kuulataks. minu meelest on olla hea kuulaja sama suur kompliment kui olla usaldusväärne.
sõbrapäev.. miskipärast tulevad kõigile sõbrad just neljateistkümnendal veebruaril meelde. tegelikult peaksid sõbrad meile kogu aeg meeles olema. andke oma sõpradele teada, et nad on teile kallid :) ja mitte ainult sõbrapäeval.
ilusat sõbrapäeva kõigile

vaatasin just vanu pilte. mitte selliseid paar aastat vanu, vaid ikka päris vanu, sellest ajast kui ma alles pisike olin. siiani ma polnud aru saanud väga miks fotosid rohkem hinnatakse kui pilte mis arvutis - pilt on pilt ju. aga praegu kõiki neid pildikesi vaadates mõtlen küll, et vaevalt et arvutis need pildid mulle niimoodi kõike meenutada suudaks. kõlab uskumatuna, et mõnd juba umbes kümme aastat vana pilti vaadates meenub mulle see hetk selle pildi tegemise ajal. kohutavalt meeldiv igatahes :) otsige kõik oma titepildid üles ja saate aru mis ma mõtlen.