Lokko ütleb (21:53):

*sind võiks marsile saata

Lokko ütleb (21:53):

*mõtled sama loogiliselt kui kuukulgur

seda minagi

ma suudan greipi juba täitsa ilusti süüa, ma enam ei tilgugi, kui ma lõpetanud olen :)

ma päris täpselt ei tea mis minuga täna juhtus, aga miskit mul viga on. selline tunne on kohe, nagu kõik on niiii häiriv ja miski pole nii nagu mina tahan! avastasin täna, et ma ei salli liigset pärimist. ma ei salli seda, kui inimesed küsivad sellised küsimusi, mille vastus on ilmselge, või selliseid, mida nad ise juba kolm korda küsinud on.. ma ei saagi aru kuidas see mulle täna nii vastu hakkas. kohati tekkis tunne, et inimesed mu ümber mitte ainult ei küsi liiga palju vaid ka räägivad liiga palju. vahete vahel tahaks tõesti mainida, et kui sul midagi tarka öelda ei ole, siis ole parem vait. aga ma siiski üritan viisakust säilitada ja sellised avaldused endale hoida.
iga päev on erinev, seda teame me kõik. aga miks on nii, et mõni päev kohe kõik nii vastumeelne tundub, sellest ma aru ei saa. eks see vist oma teha ole, aga mul kahjuks ei ole nupukest, millele vajutades ma sõbralikuks ja sallivaks muutuks. vähemalt ei tea ma selle nupukese olemasolust midagi.
päris kiire aeg on tegelikult, koolis tuleb ju eriti tähelepanelik olla, aga katsu sa tubli olla, kui liiga vähesed unetunnid sind terve päeva piinavad. lisaks võistlused.. ja neljapäeval lähen saksa gümni vestlusele. ma just tulin mõttele, et ehk nad tahavad et ma nendega saksa keeles räägiksin. see on pisut hirmutav, aga eks ma annan endast parima. kes palju teeb, see palju jõuab, või mis.

kuidagi kiire on kõik mu ümber. kohati tekib tunne, et ma polegi kõige selle seest, vaid justkui vaataks kusagilt eemalt. aga mulle täitsa meeldib see tunne. enam ei tundu isegi hirmutavana mõtted eksamitest ja muust seonduvast. eks ma vist sain aru et see on paratamatu, tuleb anda endast parim ja loota, et see on piisav.
ma üritan hästi arusaav ja salliv olla. või no, olen üritanud. see on kummaline, kuidas inimesed, kellega varem võisin päevi koos veeta on nüüd päris vastumeelsed. ma ei mõista, mis minus sellist sallimatust tekitab, aga ma üritan sellest üle olla. tegelikult on elu päris mõnus praegu :). kulgen vaikselt ja rahulikult päevast päeva ning üritan teha seda, mida ma tõesti ise teha tahan.
mulle meeldib erinevate inimestega koos olla. kuulata nende mõttemaailma. kõik inimesed on nii erinevad ning kõik meie ümber mõjutab meid. mul on tunne, et mul on igaühelt midagi õppida. ja mulle meeldib see.
väga veider, mul justkui poleks midagi jagada

selline rahutu tunne. nagu miskit oleks vaja teha aga samas ei ole mitte midagi teha. selline veider tunne valdab mind ja ma ei oska mitte midagi ette võtta.

võtab meid kõiki sõnatuks, kas pole. RIP Tõnis