jõudsin siiski ära oodata. feels so unbeliveably good!

uskumatu, et ma seda ütlen, aga ühe nädala tahaks küll edasi kerida, mis siis, et suvi on.  ma lihtsalt ei jõua oodata!

mulle ju meeldib omaette olla. meeldis. ja üritan end veenda, et siiani meeldib. aga imelik on järsku päris üksi olla. hommikul nagu väike vanainimene metsiku seljavaluga ärgates oli lausa kurb mõelda, et ei ole kedagi, kes mulle selga peale vene kirjadega apteegikreemi määriks. karm eksole. pean oma pensionäriprobleemidega ise hakkama saama. ma hakkan isegi vaikselt aru saama, miks nad trollis oma sõbrannadega nii palju vigisevad. ma iniseks kaa. kardan, et ma suudan seda üksi olekut hakata nautima umbestäpselt nädala pärast. aga siis on tiba hilja. kokkuvõttes: ma ei oska olla kuidagi.

ja siis see teine asi. teoorias teen ma endale ilusti selgeks, et tuleb üle olla ja pole hullu midagi aga asjaga konkreetselt kokku puutudes ei ole mu suurest suurest mõttetööst mitte mingisugust kasu ja ma olen jälle ainult tunnete peal väljas. huvitav, kas mul õnnestub see kunagi kontrolli alla saada?