kui nüüd tagasi mõelda, on see kuu möödunud ruttu. liigagi ruttu. hirmutavalt ruttu. isegi tavaliselt pikalt venivad tunnid on tempot tõstnud. ja see ei meeldi mulle kohe üldse. üks pisike timeout on igati teretulnud.

ma olen uhke enda üle, hoolimata imeliselt võimalusest koju jääda, olen ma ilusti ka kõik külmad päevad koolis käinud. homsest on kahju ainult, oli planeeritud spordipäev ehk siis mõnus päevake minu juures, kuid eeeeei, peab end siiski kooli vedama. kuid pole hullu, nädalavahetus on juba käegakatsutav.
midagi huvitavat ei olegi. kooli-trenni.. eile käisin teatris ka, päris meeldiv on aeg-ajalt teatris käia, mulle täitsa meeldib. hindan kodu praegu üle kõige, mõnus ja rahulik, saan teha mis tahan. peab tõdema, et ma olen kuidagi pahur. mitte hetkeemotsioonina vaid vaikselt juba täitsa mitu nädalat. mind ennast see niiväga ei häirigi, kuid ma olen märganud, et paljud mu ümber võtavad seda kuidagi isiklikult. mis on muidugi vale. ma lihtsalt olen praegu selline. loodan oma lähedaste mõistvale suhtumisele :)

ma olen tühjaks jäänud oma lõpututest mõttevälgatustest. varem võisin tunde arutleda kasvõi mõnel täiesti tähtsusetul teemal, aga nüüd jäävad mõtted pidama juba mõne lause pärast. selline tunne on, et midagi köitvat võiks mu elus olla, praegu ma kulgen päevast päeva kooli-trenni režiimil, see on väheke igav .. ja kindlasti muutub tüütuks ka. samas ei taha ma ära öelda ajast mis mul omaette olemiseks on, praegu on mul üksi kodus olemine lausa lemmiktegevus.
sellest on mitu mu klassikaaslast juba kirjutanud ning eks ma olen seda isegi maininud juba varem aga kõik see põhikooli lõpetamine on ikka päris mõnus stressiallikas. kui juba praegu ei möödu päevagi nii, et keegi ei räägiks lõpetamisest või küsiks mis ma edasi teha plaanin.. tunnen uhkust enda üle, ma olen siiani rahulikult suutnud võtta seda, hoolimata sellest, et ma siiani päris täpselt ei tea mida teha.
ma mäletan, et mõned aastad tagasi vaatasin tolle aasta üheksandike lõpupilte ja mõtlesin, et nad on juba täitsa suured inimesed, peaaegu täiskasvanud siiski ju. nüüd kui ma ise samas olukorras olen, tunnen end endiselt vägagi kümnese ja elukogenematuna. see kõik on kuidagi ruttu tulnud. ma oleks päris hea meelega veel mõned aastad laps. juba mõne aasta pärast pean ju enamvähem ise endaga hakkama saama.. ma ei taha, veel mitte. kuid ega aja möödumise kiirus ei sõltu kuidagi minust, küll ma lepin sellega.

vähemalt Neveli jutukestes oleme me tegijad :) üks armas eesti keele harjutus, kirjutan Neveli vihikust maha selle..

Maarja kõndis tänaval ning vastuvoolu liikumist ujus talle vastu apelsini kostüümis Lizeth. Samal ajal kui Lizeth Maarja vastu tuli, tegi ta Maarjale silma, mis pani Maarja selga sirutama ning pilvedesse hõljuma. Maarja seadis jooksusammud apelsini kostüümis Lizethi poole, mille peale Lizeth silmi ümmarguseks ajades ja otsi kokku tõmmates südame kõvaks tegi ning julgelt Maarja juurde veeres. ( armas kas pole :) )

ma olen avastanud enda ümber palju imelisi inimesi, tahaks kohe kõigi nendega suhelda. kuid viimasel ajal on olnud hoopis vastupidi, olen inimesi endast eemale tõuganud. tunne on selline, et tahaks hoopis omaette olla, nii on mõnus. siiski, kuulates, kui palju teised teevad ja jõuavad on küll väheke halb tunne enda pärast, mul on ju võimalus end kõige selle tegevuse sisse sokutada aga ma hoopis ütlen ära. üleüldse ei tunne ma end ära, ma ei käitu absoluutselt enda moodi. loodan, et leian end kiirelt jälle üles..

tegelikult on ju võimatu tõsiseks jääda, kui vaadata kuidas robbie jänkukostüümis ringi hüppab. robbie williamsi lugu nimega you know me pean silmas ;)

kui ma uueks aastaks endale lubadusi annaksin, siis lubaksin, et hakkan ilusti regulaarselt blogi kirjutama jälle. aga ma igaks juhuks ei tee seda :) vaheaeg on jälle märkamatult mööda saamas, samas samas on päris mõnus olnud vaikselt talve nautida. ja veendusin jällegi, et oma igapäevasest elust eemal olles saan aru mis tegelikult oluline on. hakkan vaikselt aru saama, et ma peaksin kõiki enda ümber ühtviisi hoidma ja neile meelde tuletama, et nad on erilised ja olulised. mul on tegelikult kohutavalt palju jagada, väljendada on raske end. minge maale :)