kui nüüd järele mõelda, olen ma varem korduvalt ahastanud selle pärast, et ma ei suuda kuidagi niimoodi elada, et kõik minu ümber rahul oleksid. tundub jabur, väga jabur. olen aru saanud, et elama peab siiski nii, et endal hea olla oleks, et enda sees rahulolu oleks. siht silme ees - edasi peaks ju lihtne olema. aga vot sulle nalja - see, et ma tean, mida oluliseks pidada, ei tähenda, et ma kohe teaks, kuidas sinna jõuda. tahaksin, et oleks keegi, kes ütleks, mis on õige ning tiriks mu maa peale tagasi, kui ma utoopiasse kaldun. aga veel rohkem tahaksin kõige sellega ise hakkama saada :)
tegelikult on päris tore. mulle kohe meeldib see, et kevad on kohal ja kohati on lausa suve tunne. miski veider emotsionaalsus, millega ma kohe mitte midagi ette ei oska võtta, üritab minu sees juba mõnda aega valitseda kuid ma väga ei toeta teda selles. vähemalt on emotsioonid tugevad ja siirad. need õnnelikud hetked on ikka päris õnnelikud ja kaaluvad vähe kehvemad emotsioonid kohe kindlasti üles.
tunnen puudust vaid sellest, et tahaks tunda end vajalikuna. või ehk oleks asjalik parem sõna. teha miskit, mis tekitaks minus tunde, et see on midagi väärt. just nii

nägin täna kahte noormeest lühikeste pükstega ning ühte soome turisti maikaväel väljas. ja ma käin talvemantliga. no mida?

mind tabas siiras õnnetunne - ma leidsin, et minu lemmikjäätist siiski toodetakse veel :)