ma olen alati teistele öelnud, et ei maksa muretseda ja end vaevata asjadega, mida me ise muuta ei saa. nende pärast ei maksa kurvastada kaa, kuid olen aru saanud, et see ei ole kudagi meie ega meie kaine mõistuse teha. kohati elavad tunded lihtsalt oma elu. hoolimata minu põhjalikust mõttetegevusest ei suuda ma endale selgeks teha, et ei maksa end vaevata asjade pärast, mille käik mitte kuidagi minusse ei puutu. siiski mõtlen ja mõtlen ja mõtlen ja mõtlen veel. lihtsalt piinan ennast, täiesti teadlikult, teadmata mida ette võtta.
ei saa jätta jälle mainimata, et kohutavalt pime on. liiiiiiga pime.

mul on selline tunne, et ma ise ka ei tea mida arvata. mul on tunne, et ma olen kõige selle sees, aga peaksin hetkeks kõrvale astuma, et vaadata mis tegelikult toimub. mõte on hea iseenesest, eksole, aga teostuseni jõudmine on pisut keerulisem kui ma tahaks. ja ma pean tunnistama, et mulle mõjub see päris korralikult, et ma pimedas lähen kooli ja pimedas saabun koju, päevad lihtsalt kaovad mitte kuhugi ju. see on minu jaoks kõige ebameeldivam periood terve aasta jooksul vist. ma olen kohutav päikesearmastaja ja kui ma seda üldse ei näe, tuleb seda päikest mujalt leida. aga kuidas leida midagi sellises pimeduses? vot ei tea.