varem veetsin siin kõik nädalavahetused, pärnu-jaagupis nimelt. nüüd, olen olnud siin mõned tunnid ja üldse hea pole olla.. pisike tüütus elab seljas ja pole mitte mingisugust võimalust omaette olla. olen olnud siin igal jõulul igati õnnelikult, nüüd on tunne, et ma oleks igal pool mujal õnnelikum kui siin. tunnen puudust millestki. kodus oli pisikene jõulutundekene tekkinud, sinna see vist jäi ka. kurb igatahes. homse veedan arvatavasti mõtetuid jõulufilme vaadates, aga tegevus seegi. mulle meeldib öelda, et homme on kõik ilusam. loodan et nii on ka :)
kaunist jõulu kõigile !

mõnus mõelda, et ainult homne hommik veel ning siis ei pea nädalaid äratuskella helina peale ärkama :) kuid ma ei ole üldse rahul oma selle veerandi tulemiustega .. eks ma järgmine veerand üritan paremini hakkama saada.

mulle tundub, et mul hakkab väikest viisi pisikene jõulutunne tekkima. soojendab seest.

ka mina tahaksin aru saada, mis jõulud tegelikult on

aasta jooksul on palju sündmusi, tähtpäevi ja pühi, kuid miskipärast on jõulud selline aeg, mida oodatakse alati väga. juba rohkem kui kuu aega enne jõule hakkab see kõik pihta: poodidesse ilmuvad igasugused tarbetud jõuluvidinad, kaubanduskeskustes poel võimalik käia kuulmata jõululaule, reklaamides ilmutavad end aina enam jõuluvanad ja muud taolised tegelased, akende peale ilmuvad sussid. igaühe jaoks tähendavad jõulud midagi erinevat.
väikesed lapsed näevad jõuludes ja sellele eelnevas kuus perioodi, mil nad peavad ilusti käituma, kuna päkapikud ju kuulevad kõike ja kannavad kõigest jõuluvanale ette. pole ju midagi kurvemat kui jõuluvana kingikoti sisust ilma jäämine või hommikul sussi juurde lipates märgata, et seal laiutab tühjus.
lapsed, kes on kuidagimoodi teada saanud, et tegelikult jõuluvana polegi päris selline taat nagu nad arvasid ning päkapikud on samuti vaid fantaasiavili leiavad, et jõulud on tore võimalus nõuda endale ihaldatud asju. kõik ju teavad, et vanematel on komme kõige kohta mida me sügisel soovime öelda ' aga kirjuta jõuluvanale.
täiskasvanuid on minu meelest kahte liiki. leidub täiskasvanuid, kellele kohe üldse ei meeldi jõulud. nende meelest on see kohutav aeg, mil peab oma niigi nappi aega veel pühendama kingituste välja mõtlemisele, otsimisele ja pakkimisele. nende jaoks on see väga stressirikas aeg. on ka täiskasvanuid, kellele meeldivad jõulud. nende meelest on armas oma lähedasematele inimestele jõuludel pisikese kingitusega meelde tuletada, kui kallid nad neile on.ma loodan, et minust kasvab kord seda teist liiki täiskasvanu.
mina ei salli üldse seda mis enne jõule avalikkuses toimub. kõik need jõulureklaamid, ohjeldamatutes kogustes kuusekaunistusatribuute ja muus jõulunänni, mis tegelikult üldse oluline ei ole. kahjuks tuletatakse jõule meile juba oktoobri lõpus meelde igasuguste jõulutemaatiliste reklaamide, kaartide ja muu laadsega. minu jaoks on jõulud rahulik aeg, kus iga inimene peaks viibima just seal ja sellises seltskonnas kus ta end hästi ja turvaliselt tunneb. muidugi pole mul midagi ka traditsioonilise piparkoogiküpsetamise ja kuuselõhna vastu.
mina leian, et kõik inimesed võiksid enne jõule natukeseks aja maha võtta ja natukene mõelda, mida jõulud neile tähendavad. enamus inimesi ei mõtle sellele kunagi.

üks kallis noormees soovitas mul see siin ka avaldada, tegelikult kirjutasin ma oma kirjandi mustandi kogemata siia ;)

ääretult mõnud on mõelda et vaid nädalake veel kaua oodatud talvise vaheajani. lihtsalt, see vara ärkamine sellises pimeduses pole eriti meeldiv, teades, et kui ma tagasi koju jõuan on väljas jälle sama pime. see lume moodi asi mis just taevast alla sadas teeb selle õnneks vähekene ilusamaks. siiski, juba nädala pärast saame me ärgata siis kui me tahame ja siis ka mitte kooli poole tormata vaid rahulikult teha mida tahame. enne seda tuleb muidugi see nädal veel üle elada. see ei tundugi nii hirmus :)

kuid tänane õhtu võiks olemata olla. veidralt palju koolitöid on kogunenud pühapäeva õhtusse. ja ei oska justkui kusagilt alustada. selle asemel kuulan siin dagöt ja joon glögi. pole ju midagi ega kedagi mis mind tagant sunniks. üksi kodus olles on kuidagi lihtne unustada et ma peaksin tegelikult hoopis midagi tarka tegema. ma sellegi poolest üritan end kokku võtta ja kõigega ikka enamvähem hakkama saada.

üritan seda lühidalt kokku võtta - jooksin kokku. loodan oma restardi-nupu kiirelt leida.

viimasel ajal on mulle märgatavalt rohkem öeldud, et ma ütlen halvasti. ma ise ei taju seda üldse, enda meelest olen lihtsalt avameelne. kahju et avameelsust tihtipeale negatiivseks ja ülbeks olekuks peetakse. ma ei peaks ju vabandama enda arvamuse välja ütlemise pärast, võimis. tegelikult ei taha ma sellele negatiivsele teemale rohkem keskenduda.

ehk olen ma lihtsalt nõudlikumaks muutunud. ma ei nõustu peaaegu millegiga, teiste mõttekäikudega on aina raskem nõustuda. kui ma kuulan teiste mõtisklusi .. mõtlen jube tihti et kuidas niimoodi üldse saab mõelda. tundub kuidagi võimatu. ma kardan et mul on viimasel ajal lihtsalt probleeme teiste mõistmisega. ehk sellepärast arvataksegi et ma olen kuidagi eemal.. ma üritan end parandada. sest tegelikult on ju kõik mööduv, küllap ka see.

veendusin just, mõnus on lihtsalt istuda mõnusalt kodus, põletada küünlaid, juua teed ja lugeda head raamatut. viimasel ajal on olnud kuidagi kiire, pole olnud aega enda jaoks. kusjuures, ega ma ei tunne sellest eriti puudust kaa, see üllatab mind ennastki. ja üleüldse on mul tunne, et ma elan mingit võõrast elu. kui ma mõtlen viimasele paarile kuule, tundub see kõik kuidagi võõras, mitte minu moodi, mitte minu elu. kuid ega see ei ole halb kaa, kõik on lihtsalt uus ja nõuab tiba harjumist.

täna olen üldse mõtetega minevikus viibinud. üsna kauges minevikus, võib öelda et lapsepõlves. tegelikult on veider kasutada mõistet lapsepõlv, sest ei saa öelda et see mul läbi oleks ju.. kuid ma mõtlesin siiski aega mis jääb kümne aasta taha. lihtsalt, tore on mõelda ja meenutada :)

ja siis jõulude lähenemine.. aina enam riputatakse igale poole tulukesi ja muud jama mis peaksid ehk jõulumeeleolu looma. no minu puhul ei mõju igatahes. jõulumeeleoluks piisaks ehk natukesest lumest ja hingerahust. piparkoogilõhn aitab ka kaasa. eks need meeleoluloojad ole igaühel erinevad.

ja ma luban, tõesti luban, et kui kiire mul ka ei oleks, ma leian aega et siia mõned read kirjutada.