rõõm

äärmiselt hea on olla. juba mõnda aega. eile käisin pärnus! mulle ikka kohutavalt meeldib see linn.seal tundub kõik kuidagi rahulik ja mõnus. ma varem väitsin, et ma töötan päikesepatareidel. ega ma seda teooriat nüüd päris maha ei kannaks aga eile polnud päikest kordagi näha kuid mul oli endal väga mõnus olla. eilne päev oli üldse kuidagi mõnus .. ja rahulik, avastasin et kordan neid sõnu.. aga nii oli. mind isegi ei häirinud mu ülivarajane äratus, tõttasin rõõmsalt varahommikul linnas ringi. mulle on alati meeldnud üksinda bussiga sõita. eriti linnast välja. ja eriti just sellise ilmaga nagu eile hommikul oli. udune. tekitab tunde, et kuhugi pole ju kiiret ja kuna ma olen üsna uimane inimene, naudin ma seda igati. eilne päev üksinduses ja kodunt eemal veeta oli igati hea, sain mõelda.. ainult ilusad mõtted olid peas, vägagi üllatav minu puhul.
ma tegelikult mõtlesin bussis päris mitu teemat, millest ma kirjutada tahaksin. praegu ei tundu need kohe üldse kirjutamist väärt. üleüldse pole mul justkui kirjutada midagi. ma olen ju põhimõtteliselt ainult kodus, voodis vedelenud viimasel ajal. ja see on niii mõnus!
mul on tunne, et kui mul midagi halvasti on, jookseb mul jutt palju paremini. kuidagi igav on rääkida pikalt ja laialt kui hea mul olla on. aga öeldakse ju et 'kui tunned end hästi, ära muretse, see läheb mööda'. selle loogika järgi möödub see 'kõik on nii hästi' periood varsti ning siis on mul jälle lõputult kirjutada.
aga nautige vaheaega ning teostage kõik oma segased ideed. tõsiselt :)

futurama

paljud on küsinud, mis ma oma tulevikuga teha plaanin, mis alaga tegeleda tahan, mida õppida plaanin, kuhu gümnaasiumisse lähen.. see kõik tundub minu jaoks kuidagi kauge tulevik alles. ma tean, et ma peaksin praegu sellele mõtlema. ega ma mõtlen kaa. ma lihtsalt ei tea. mulle ei meeldi kohe üldse otsuseid langetada. eriti selliseid otsuseid, millest sõltub palju. ma ei suuda otsustada isegi mis värvi oma varbaküüned lakkida, no mida te must veel tahate. tahaksin elada nii, et ma ei peaks midagi otsustama. või no, ma võin otsustada, kuid olulised otsused võiks keegi targem minu eest teha.
ma olen tõsiseks koduloomaks hakanud. varem, suvel kasvõi, keegi mainib pisikest pidu kusagil, karjun mõttes prasniiiiiikkk ja olen alati kohal. ma ei tea mis juhtunud on nüüd, ma ainult istuks kodus. varem oli ettekujutus ideaalsest nädalavahetusest selline, et pidupiduuu, keeraks kuhugi magama ja järgmine päev räägiks eelmisest õhtust ja üritaks pohmakat ravida. nüüd ei mõista ma kuidas inimesed niimoodi elada jõuavad. tahaks lihtsalt kodus istuda, flme vaadata, süüa teha, muusikat kuulata ja magada. kuid ega seda ei saa aru pähe võtmiseks kaa nimetada. seda öeldes ma valetaksin lihtsalt. ma tean, et ma peaksin sellesse aastasse kooli silmas pidades tõsiselt suhtuma kuid.. pole midagi, mis motiveeriks.
aga praegu on kõik väga hea, millegi üle kurta ei saa. ja terve nädala saab iga hommik magada just nii kaua kui ise tahan. igati meeldiv, kas pole.

kodu

hämmastav, kui hästi võib mõjuda õhkkonnavahetus. kodu on küll väidetavalt kõige parem koht, kuid vahel on vaja ka mujal viibida, et aru saada, mis on tõsiselt hea. ma ei pea praegu silmas seda, et kui kodunt eemal olla mõistad et kodu on ikka see kõige parem. kodu ei ole minu meelest koht, kuhu sa oled sisse kirjutatud ja kus sa päevad läbi viibid. kodu ei ole koht kus on ideaalne sisekujundus ja kõik on feng shui spetsialistide poolt paika sätitud. kodu on koht, kus sa tunned, et sa oled kodus. tunned, et see ongi sinu jaoks õige koht. minu jaoks on kodutunde jaoks vaja ka inimesi. mul on vaja enda ümber inimesi, häid, minu enda inimesi. inimesi, kelle ees ma saan täiesti vabalt olla just selline nagu ma tahan. ma loodan südamest, et mind saadavad tervel mu eluteel minu inimesed. ma kardan, et ma ei saaks üksi hakkama. või no, ehk saaks, kuid see poleks nauditav. minu jaoks ongi kodutunne ja minu inimesed ehk kõige olulisemad.
ja siis emotsioonid, tunded. ma ei mõista, kuidas inimesed oma emotsioone endas hoiavad. või miks nad seda üldse teevad. ma ei taha öelda, et minu meelest oleks õige koguaeg kõik oma emotsioonid suvalisel hetkel valla lasta kuid emotisoonitud inimesed on minu jaoks mõistmatud. pealegi, see on igav ju. see on veel igavam kui normaalsus. tunded teevad meist inimesed ju. tunded annavad tagasisidet meie sees toimuvast. on ka muidugi ebameeldivaid emotsioone, kuid ma olen kindel, et ka need on millegi jaoks vajalikud. emotsioone väljendab ka igaüks omamoodi. mõni joonistab, mõni kirjutab luuletusi, mõni laulab.. eks igaüks peab leidma oma viisi. mina igatahes soovitaksin kõigile, et emotsioonide endas hoidmine ei ole hea. see pole endale hea, emotsioone palju meisse endasse ei mahu ja ka teistel on sinust ääretult raske aru saada, kui sa ei väljenda end kuidagi.

fi

avastasin, et olen ikka täitsa endas kinni. räägin koguaeg, et mulle ei meeldi inimesed, kes endast kaugemale ei näe aga tundub, et ma olen ise samasugune. arvasin, et mul on midagi viga, et inimesed, kes minuga mõnda aega koos on olnud, ei suuda minusse enam hästi suhtuda ega minuga normaalselt läbi saada. õnneks pani üks armas inimene mu mõistma, et asi pole minus, vaid nii ongi, et ainult ühe inimese seltskonnas nädalaid viibida.. et ega see eriti meeldiv ei ole. või no kindlasti on ka erandeid.näete kui palju ma kasutan sõna 'mina'. õudne. kuid oleks veel hullem, kui ma kirjutaksin detailselt kellegi teise elust.
jube paljud on hakanud nüüd sügise hakul blogi pidama. enamus kirjutavad siiski 'mis ma täna tegin' teemal. ma ei tea, mind see eriti ei köida. oleks, et elataks miskit hirmus huvitavat elu aga ei.. täitsa mitme blogipidaja kirjutistest on tunda, et nad teevad seda vaid selleks, et tunnustust ja kiidusõnu saada. see on muidugi meeldiv, kuid miks selle nimel kirjutada. tegelikult ei ole see ju minu asi mis põhjustel teised oma blogi kirjutavad, mul lihtsalt tuli tahtmine oma arvamust sel teemal avaldada. kuid pole põhjust vaid negatiivsest rääkida, on ka palju väga huvitavaid ja mõtlemisainet pakkuvaid blogisid.
sügis on endaga kaasa toonud kuidagi palju emotsioone. loodan vaid, et positiivsed emotsioonid suudavad negatiivsetest üle olla :)

saaremaale minek lükkus edasi kahjuks.. aga no oli ka põhjust. veider on see, et mu ümber on täna nii palju negatiivseid tundeid olnud, jube palju pisaraid ja .. aga mul on niii hea olla! tavaliselt ei suuda ma nii positiivne püsida, kui mõnel mu lähedasel miskit nii halvasti on. kõik on sellegipoolest nii hästi lihtsalt.
jube raske on kedagi lohutada, kui ise ei tea täpselt mida teine tunda võib. aga no ma üritasin täna. sain aru, et lähedase kaotus võib olla küll väga kurb, kuid tänu suudame neid, kes olemas on palju paremini hinnata ja hoida. mulle meeldib igas asjas positiivseid külgi otsida :)
ja veel meeldib mulle kvaliteetaeg, kui kõik on nii nagu mulle meeldib. nii mõnus on lihtsalt heas seltskonnas rääkida, süüa teha, teed juua.. mu tänane õhtu tõotab selline tulla!

:)

jube hea on olla ja ma lähen homme SAAREMAALE! nii lahe! :D mitte millegi üle ei oska kurta kohe, isegi ilmast on täitsa ükskõik. ma täna pikalt ei kirjuta, kuna mul no kohutavalt palju õppida. aga see selleks. veider, ma olin terve hommiku, isegi terve päeva surmväsinud, nüüd tunnen end lausa päikesena. väga mõnus igatahes, üritan oma energiat õppimisse suunata, ei tule välja eriti:D
üks mu klassiõde esines täna avaldusega, et ta pigem külmetab, kui näeb halb välja. jutt käis talveriietest. ma siiski ei nõustuks temaga. mul on põhiline, et mõnus olla oleks. üldse, igasugused emotsioonid loevad minu meelest palju rohkem, kui kellegi outfit või muu selline. ja ma mõtlesin ükspäev, et kohutavalt palju on viimasel ajal juttu dieedist ja üldse väljanägemisest.. no andke andeks, ma ei saa öelda, et mind kohe üldse ei huvita, aga ma luban, et minust ei saa mitte kunagi sellist, kes päevade kaupa vett joob, salatilehti sööb ja shokolaadist keeldub, kuna see teeb paksuks. me elame ju vaid korra, milleks end niimoodi piirata. kooli sööklas küsiti minult ükspäev, et kas ma olen taimetoitlane. no mida veel, mina ja keelan endal midagi süüa? no ei. ma lihtsalt leian, et kooli söökla kõige söödavam toit on salat. ja et te teaks, sushi on jama. rääkige palju tahes, et see on kasulik ja mida kõike veel. see ei kannata süüa ju. aga no, see on minu arvamus. sööge mis tahate ma ütlen, kedagi teist ei huvita nagunii mis sa sisse ajad endale, eksole :)
aga kohe on nädalavahetus! see on justkui soojendus kohe kohe algavale vaheajale.. mõnus, kas pole. nautige seda :)

aufgeklärtheit

ebameeldiv. olen veendunud, ei tule mõttesegi, et asi võiks hoopis teisiti olla. ja siis järsku saan aru, et tegelikult ongi asjad sootuks teistmoodi. olin kindel, et enda vaatenurga rääkimine on hea, aitab teistel selgemat pilti saada. kuid täna tehti mulle selgeks, et ma võiksin oma arvamuse parem omale hoida. aga ma pole päris seda tüüpi inimene, kes nii teeks. aga hoolimata sellest jamast, olen ma veendunud et kõik on hästi. kõik saab ju lõpuks ikka korda. pealegi, ainus reegel, millel erandit ei ole, on ' alati võib veel hullem olla' :). sellistel päevadel on vaja lihtsalt kedagi või midagi, mis suudab vähekenegi päikest tuua. ma saan öelda, et mul on selline päikesekiir olemas. ehk isegi mitu. küll ta ise end ära tunneb. ja pealegi, kuidas ma saaksingi kuidagi masendunud olla, kui veerandi lõpp nii lähedal on. mõelda vaid, varsti saab nädal aega järjest magada täpselt nii kaua kui ise tahad. õpin siin keemiat, inspiratsiooniks lähenev vaheaeg. mul pole hetkel millestki pikalt kirjutada, teine kord jälle. ja ärge sügismasendust ligi laske :)

si

ma avastasin järjekordselt, et ma jumaldan üksi kodus olemist. võin laulda nii kõvasti ja valesti kui tahan ning terve päev õnnelikult tuduriietes istuda ja kedagi ei huvita. mis saakski veel mõnusam olla. vahepeal ei suutnud täitsa mitu päeva midagi kirjutada, selline veider meeleolu valitses. nüüd olen vist enamvähem üle saanud. kujutate ette, täna on reede ja ma pole mitte midagi tarka teinud. lihtsalt kodus istunud. ja jube tore on olla :D. tegelikult on nii et mul pole mittemingisugust teemat, millest kirjutada.
kuid siiski. ma olen tähele pannnud, et minu ümber on aina rohkem neid inimesi, kes suhtlevad minuga siis kui se neile kuidagi kasulik on. ma kohe üldse ei kannata selliseid. kahju, et neid siin meie ümber niii palju on. kuid samas, tänu neile saan ma aru, kes on tõelised sõbrad. kõige mõnusam on minu meelest see, kui ma saan inimesele kõigest valimatult rääkida ning ta kuulab mu tingimusteta alati ära. mul on tunne, et ma olen midagi sellist juba korra öelnud -.- aga no ma kordan end pidevalt ärge pange pahaks.
kuulake john mayerit :)
ja teate, et mehed ei taju irooniat.

ma siin mõtlesin, et tegelikult ei ole ju olemas häid ja halbu omadusi. vaid lihtsalt omadused, mis on meie jaoks tähtsad ja ebaolulised, meeldivad ja ebameeldivad. mõnele võibolla meeldib, et ma nii muutliku meelega olen, ma usun, et enamus seda siiski ei naudi. ja minu meelest on hea, kui inimesel on mitu sõpra, erinevate omadustega. on ju hea, kui sul on valida, millist seltskonda sa just tahad. minu meelest peab olema igal inimesel vähemalt üks usaldusisik, kellele saab kõik südamelt ära rääkida, teades et ta kuulab su ära ega mõista hukka. ja meil kõigil on vaja inimest, kes on nõus meiega ka kõige hullumeelsemad ideed ellu viima. on vaja ka, et mõned sõbrad omavahel hästi läbi saaksid, sest reede õhtul pole midagi mõnusamat, kui sõpradega teleka ees vedeleda, süüa-juua ja üleüldse elust rääkida. ma ei arva, et inimesel oleks tegelikult massiliselt sõpru vaja. piisab mõnest õigest.
ma ei tahtnud üldse sellest kirjutada praegu ja ega ma oma sõprade üle kurta ei tohiks. mul oli täna selline päev, kus mul lihtsalt miski ei tulnud nii välja nagu ma tahaksin. iga kord, kui see juhtub, mõtlen ma järgmine päev, et miks ma sellest lihtsalt üle ei ole aga no oma masendusehunniku otsas istudes ei tule pähegi midagi sellist. ja kui küsitakse, et mis viga.. siis ega ma vastata ka ei oska. selline veider tunne. nagu miski poleks hästi, aga samas nagu miski halvasti ka ei ole. aga no, ma üritan siin selle päeva omaette õhtusse viia, vahin telekat ja loen.. olen omaette. sest juba homme on kõik parem.

Eleri ütleb (21:56):
sa oled puudulik..
Eleri ütleb (21:56):
igast otsast:):)

ma kardan, et tal on õigus

mdaaa

just siis kui ma hakkan millestki aru saama juhtub midagi, ja kõik on tagasi alguses. veider, kas pole

mõni päev on selline tunne, et ma tahaks mõnes teises maailmas elada. kõik on kuidagi tüütu ja ma olen inimestest tüdinenud. tahaks lihtsalt natukene omaette olla.. kuni suveni . või ehk kevadeni. mulle meeldib sügist süüdistada. aga tõesti, ma olen kindel, et igaüks on vähemalt korra midagi sellist tundnud, niiet peaks minust aru saama. ma tõesti üritan mitte oma tüdimust kellegi peale välja elada kuid.. ma ei tea. miks on nii, et alati, kui mul pole tuju seltskondlik olla, ootavad teised et ma seda oleks?
ei aga ma ei kavatse siia oma emotekste kirjutama hakata.. sest alati on miskit mille üle rõõmustada :) mõelda vaid, ma sain keemia töö viie.. mis siis et mul kontolltöö enne teada oli ja puha, viis on viis. aga no pole hullu, küll homne füüsika töö selle kompenseerib. tegelikult on täitsa õudne mõelda, kui laisaks ma muutunud olen. ma tulen peaaegu iga päev varem koolist ära. lihtsalt ei taha olla seal. ma lubasin endale, et ma enam nii ei tee. loodame et ma suudan seda lubadust pidada.
tegelikult tahaksin ma teada mis minust saab. umbes nii kümne aasta pärast võinii. lizeth tegi mulle selgeks, et psühholoogiks ma ei sobi. jube kahju tegelikult, mulle kohutavalt meeldib see amet. ma avastasin hiljuti, et ma jumaldan pisikesi lapsi. täna oli selles suhtes hea päev.. ma nägin anni pisikest õde! ta oli lihtsalt niiiiiii armas! ja ega marleeni vennakene talle alal ei jää. ta oli kohutavalt nunnu oma pruunide silmadega. nad kõik on nii nunnud, et tekib tahtmine nad ära süüa. huvitav kas ma lastega töötamisega saaksin hakkama. koolis vaevalt, nii palju kannatust mul pole. aga lasteaiakasvataja? see ei kõla kuidagi hästi.. aga jube tore oleks päevad läbi pisikeste lastega töötada. ma kardan kohutavalt, et ma ei suuda välja mõelda, mis oleks see, millega ma suudaks aastaid päevast päeva töötada. aga tahaks siiski teha midagi, mida ma ka nautida saan. südamest loodan, et minust igapäevast kontorirotti ei saa. ma tunnen end kuidagi halvasti, kui ma oma tulevikule mõtlen. justkui kardan seda. kummaline. eksole.
ma kunagi jätkan seda teemat veel.