nädal vaheaega.. täna igasugu katsetele pole puhkamiseks eriti aega jäänud, kuid siiski tundub kuidagi utoopiline mõte, et homsest peab jälle igal hommikul kooli poole tatsama. lisaks on keskid targad tegelased tunniplaani päris ebameeldivaks muutnud. ja ega mulle ei anta aega rahulikult jälle koolirutiiniga harjuda, nädala esimene pool tõotab tulla minu elu kohta ekstreemselt kiire. kuid kes palju teeb see palju jõuab - edu mulle :)
minu meelest, on kohutavalt tore kuulda väljendeid 'kuule, ütle mulle mis sina sellest arvad' või muid sarnase sisuga avaldusi. tekib tunne, et mu arvamus läheb kellelegi korda ja see on hea tunne.
avastasin endas aina kasvava sümpaatia ruja vastu

olin tubli ja olen enamvähem isegi rahul oma hinnetega, alati saaks paremini, aga mis seal ikka. mõelda vaid, kool on praktiliselt läbi, vaheaeg tulemas, peaks nagu rõõmustama. aga mul on järgmised viis päeva paksult ära planeeritud, ja ühtegi päevaplaani ei mahu mõnus välja magamine. aga kes palju teeb, see palju jõuab :)
kõik see lõpetamise teema on praegu väga aktuaalne.. see tundub justkui kusagil kaugel olevat alles, mulle vist pole kohale jõudnudki kui vähe aega sinna tegelikult on. eks need lumehunnikud blokeerivad igasugused suve tuleku mõtted. praegu olen juba mitu õhtut kleitide pildikesi vaadanud lootes inspiratsiooni saada, siiani pole midagi päris seda õiget pähe tulnud.
ma ei kujuta ette järgmist aastat. kõik on kindlasti täiesti teist moodi ja ma ei suuda isegi ette kujutada milliseks see kujuneb. ma üritan endale sisestada, et muutused on head, kuid miskipärast pole mulle sellised radikaalsed muutused kunagi meeldinud. eelistan igavat, kuid kindlat ja mugavat. see on .. lihtsam ?

poleks suutnud ettegi kujutada, et minu veerandi lõpp selliseks kujuneb.kuidagi palju on juhtunud viimasel ajal ja kindlasti juhtub ka edaspidi. see on niivõrd närvesööv ja võtab kohutavalt aega, kõiksugu järele tegemised.. kõike tundub kuidagi palju, liiga palju. ma olen lihtsalt tüdinenud, tahaksin, et paar kuud möödas oleks.
tabasin end täna kummalisi mõtteid mõtlemas. avastasin, et võrdlen inimesi ja inimsuhteid näiteks toidu ja kingadega. kuid enda meelest tajun ma oma mõttekäigus isegi loogikat.. väheke.. igatahes. kõigil on mõned lemmikpaarid jalanõusid: sellised äärmiselt mugavad ja mõnusad ning me kanname neid alati rõõmuga. samas on kõigil (vähemalt kõigil tütarlastel) vähemalt üks paar kingakesi, mille me oleme ostnud, kuna need meeldivad meile niiiii väga, samas oleme me neid vaid mõned korrad kandnud, kuna nad pole siiski just kõige mugavamad ning ei sobi kõigega.. inimestega on miskit loogikat pidi päris sama moodi. igaühel on tekkinud nn omad inimesed, kes mõistavad meid nii nagu me oleme, tingimusteta. nendega tahame me igal ajal koos olla, see on lihtsalt meeldiv. kuid on ka inimesi, kes meile iseenesest igati meeldivad, kuid lihtsalt ei istu, ei kvalifitseeru. nendega on vahetevahel teatud tegevusi igati teha, kuid nad pole omad.

kui olete leidnud oma inimesed, ma mõtlen need, kes teie olemuse on ära tabanud ja tahavad teid mõista ükskõik mis te ka pähe olete võtnud, siis hoidke neist kümne küünega kinni. tõsiselt :)
nädalavahetusel käisin stockholmis, mõtlesin, et selline pisike vaheldus mõjub hästi, kuid nüüd pärast paari magamata ööd ma enam nii ei arva. kell pole veel kaheksagi, aga ma olen kindel, et kui ma pea padjale toetaksin, magaksin ma juba poole minuti pärast.
tegelikult mul miskit tarka öelda polegi.
otsige kummikud kapi nurgast välja :)