terve november on olnud kuidagi uus, kõik kuidagi muutub mu ümber. see pole halb, see on lihtsalt kuidagi uus. ja kõik on muutunud kuidagi radikaalselt kuid samas märkamatult. just alles sel nädalal vaatasin kuidagi möödunud nädalatele tagasi, kõik tundub kuidagi uskumatu. see pole justkui minu elu. kuid ma usun, et ma suudan sellega täiesti harjuda :)

jube ammu pole olnud aega iseendale, ma ei mõtle niimoodi tunnikest või paarikümmend minutit. ma arvan, et mul on vaja lihtsalt vähekene eemale saada, et mõttes kõigele toimunule järele jõuda. aga eks ma olen ise süüdi selles, mul on ju võimalust linnast välja saada iga nädalavahetus, ma lihtsalt leian alati et mul on siin liiga palju tegevust.. ehk see nädalavahetus päästab väheke :)

ma lugesin oma teksti üle just ja avastasin et see kõlab, nagu mul oleks mingi kohutavalt raske periood, tegelikult ei ole see üldse nii. kõik on jube hästi, praegu olen lihtsalt väsinud, süüdistan oma negatiivse alatooniga sissekannet selles.

üle pika aja nädalavahetus, kui ma ei istunudki kodus. kohutavalt sündmusterohke nädalalõpp oli, ma pole juba kolm ööd korralikult magada saanud kuid pole hullu, see kõik on seda väärt. peab tunnistama, et ma olen meeldivalt üllatunud, juba pooled klassikaaslastest on aru saanud, et meil on viimane aasta kõik koos olla ja meie klassenpartile tuli tervelt pool klassi kohale :).. täitsa tore oli, kui mõni pisijuhtum välja arvata.. ma loodan, et see ei jäänud meil viimaseks selliseks ürituseks. ma olin juba täiesti veendunud, et üks õige nädalavahetus tähendab rahulikult ringi uimamist ja mõnusat poolepäevast magamismaratoni. kuid sain jällegi aru, et vahetevahel on täitsa tore ka midagi muud teha:)

päris kurb, mul pole mitte millestki kirjutada. kõik on kuidagi.. hästi :)

weihnachtsmann

ei tea, kas olete märganud, aga kirjutan aina harvemini .. ja aina sisutumalt. kuid mis seal ikka :)
viimased päevad on kuidagi ebastabiilsed olnud, mingisugune mõnus haigus on kallale tulnud, mis, kui tal tuju tuleb, ka mind retsib. veider on see, et see käib kuidagi hooti, vahepeal on juba täitsa hea olla. aga küll see ka üle läheb. tegelikult kartsin sellelt nädalalt päris karmi ning väsitavat algust, kuid siiani on kõik justkui rahulik. liigagi rahulik isegi. aga mõnus :) nädal algas muidugi magamata ööga, kuid pole hullu, õnneks tulin targale ideele esmaspäeva varahommikul pannkooke teha. ja eile läksin juba üheksa ajal magama, niiet ehk sain oma unetunnid tasa tehtud.

tunda on, et jõulud lähenevad. mitte, et mingisugune jõulumeeleolu kohal oleks, kaugel sellest aga inimesed juba räägivad jõuludest ja kaubanduskeskustes käies ei saa ju mööda vaadata kriiskavat tooni punastelt-kuldsetelt jõuluehetelt. ma üldse ei salli seda, et juba novembri algusest saadik on poed igasugu mõttetut jõulujama täis, ning mida jõulule lähemale, seda rohkem lastakse jõulumuusikat.. ma ei saa aru, mille jaoks? kas see peaks kuidagi meeleolu looma? minu puhul toimib see vastupidiselt igatahes. ja poodi üritan kaa novembris-detsembris tänu sellele võimalikult vähe sattuda. minu jaoks tähendab jõulumeeleolu siiski rahulikku ja mõnusat õhkkonda, piparkoogilõhna ning kalleid inimesi. praeguseks on kahjuks kohutavalt palju inimesi, kellele seostub sõnaga 'jõulud' kohe kingituste saamine. traurig.

ei saa öelda, et ma tubli olen, aga areng on märgatav.. ma olin terve teisipäevase päeva ilusti koolis, minu õnneks jäid viimased tunnid ära. ja kolmapäeval ei esinenud ma kordagi avaldusega, et läheks varem ära.. täna pidasin kaa peaaegu lõpuni vastu, ma loodan, et ma suudan seda ka edaspidi :)

ma jumaldan mõne inimese juures seda, et me ei pruugi paar päeva mitte sõnagu vahetada, kuid ma tean, et see ei tähenda midagi. selles mõttes et.. ma tean, et teda huvitab sellegi poolest mis ma teen ja mis mu elus toimub. ükskõik, kas meie viimasest vestlusest on möödas paar tundi või paar nädalat, ei kahtle ma kordagi tema usaldusväärsuses ja siiras olekus. ei ma ei kirjuta kellestki konkreetsest. või ehk isegi kirjutan, kuid see pole oluline.

tundsin täna, et mulle ei meeldi planeerimine. vähemalt mitte nii. nimelt, terve mu järgmine nädal on kuidagi ette planeeritud.. ei saa ju öelda, et ükski sündmus ebameeldiv oleks, lihtsalt.. mulle meeldib spontaansus ja see, kui ma saan teha just seda mis mul parasjagu pähe tuleb. see on mõnus kas teate :)

möödub

inimestel on kogu aeg midagi, mille üle viriseda. ma olen seda varemgi maininud. ja kui ka kõik hästi on, mõeldakse et kõik on liiga hästi, et see pole enam loogiline.. otsitakse vigu. ja leitakse vead. niiet rahul ei suudeta nagunii olla. öeldakse ju, et kui tunned end hästi, siis ära muretse, see läheb mööda. ma usun, et see on tõsi kuid samas, hindan siiralt inimesi, kes suudavad muretsemata nendest pisikestest ideaalsetest õnnehetkedest rõõmu tunda. pürgin sinna poole ise ka.

isadepäev. ma loodan, et kõigil maailma isadel on õnnestunud kuulda täna kulunud kuid armsat lauset ' ilusat isadepäeva! '. sest kõik isad on seda väärt. tegelikult ütleme me enda isadele, emadele ja üldse kõigile kallitele inimestele liiga harva, kui tähtsad nad meile on. ei ole ju raske öelda paar ilusat sõna ja teise päev ka ilusaks teha. mõelge selle peale :)

alati tahaks rohkem

ma olen niii tujukas olnud viimasel ajal, kui nüüd järele mõelda on endalgi ikka päris piinlik. ma ei kujuta ette, millest see tuleb, et ma kõike niivõrd südamesse võtan. aga tahaks teada, mis selle põhjustab, saaks midagi ehk ette võtta. üldse, kohutavalt palju on olnud viimasel ajal selliseid pisitülisid, lähevad kiirelt mööda, kuid sellegi poolest oleks veel meeldivam, kui neid üldse poleks. aga see selleks, eks ma üritan end parandada. olen üsna veendunud, et see on vaid mööduv periood.

keskendumisega on mul kaa probleeme.. varem suutsin vabalt kirjutada pikalt-laialt ühel teemal, nüüd aga jääb kõik kuidagi poolikuks. loodan, et ka see on mööduv. samuti üritan end võõrutada halvast kombest. nimelt kuidagi ei suuda tervet päeva koolis veeta viimasel ajal. juba peale paari esimest tundi mõtlen et mis tunnist nüüd täna ära võiks minna. aga ma üritan end parandada, tõesti üritan.

mõni võibolla teab, et mulle kohutavalt meeldib, kui mind positiivselt üllatada suudetakse. ma ei suuda oma lähiminevikust ühtki mõnusalt üllatumist meenutada. üllatumisi, kahjuks küll ehmatuse kanti, sellised negatiivsemaid, on olnud küll.. ehk isegi liiga palju. kuid võibolla on see koguaeg nii olnud, ehk ma varem lihtsalt ei märganud seda. üleüldse keskendun ma liiga palju negatiivsele viimasel ajal. ma ju tean seda, kuid miskipärast on jube raske end parandada.

paar päeva tagasi mõtlesin sellele, et ainult loetud kuud veel ja siis lähevad kõik lalai. oma klassi pean ma silmas. meil ei ole ju tegelikult mingisugune kohutavalt kokkuhoidev klass, ei saa öelda et kõik omavahel superhästi läbi saaksid, kuid siiski. nad kõik on olnud mu ümber juba aastaid, päevast päeva. ma olen sellega harjunud ja olen veendunud, et mulle meeldib just nii. kohutavalt kurb on mõelda, kui vähe aega meil veel koos on jäänud. ja eriti kurb on see, et ma olen ainus, keda see niivõrd kurvaks muudab. paljud mõtlevad oma tulevikule, kuidas aga parem haridus saada või mis iganes.. aga mina ei kujuta ette kuidas ma elan aasta pärast, kui mu ümber pole enam neidsamu inimesi.. ma isegi ei räägi nende kõigiga, kuid ma olen kindel, et ma hakkan neid kõiki meeletult igatsema. muidugi räägivad paljud algul, et küll me suhtlema jääme, näeme ikka iga nädal.. kuid reaalsus on see, et mõnega saan kokku vahel, mõnega räägin msnis .. mõnda näen bussipeatuses ning ei suuda peale 'tsau' ja 'kuhu lähed' talle midagi öelda. kurb, mul pole muud öelda.

see nädal, vaheaega.. mul oli plaanis ainult magada, kuid nüüd olen ma veel väsinum kui varem. ega maei teinud ju mitte midagi märkimisväärset, istusin kodus kuid magamiseks siiski aega ei jäänud. hoolimata sisutusest jäin ma oma vaheajaga siiski väga rahule.j isegi esimene päev koolis polnud midagi hullu. kuigi masendav tõdeda, et juba esimese päeva jooksul jõudis mul päris mitu korda varem koju minemise mõte peast läbi käia. praegugi juurdlen, kas jätta homme hommikune saksa keel vahele.. no tõesti ei leia mõtet seal klassis istuda, targemaks ma ju nagunii ei saa. kuid eks me näe, ma hommikul otsustan.
kuid ma hakkan aina rohkem aru saama, kui palju on mu ümber ääretult meeldivaid inimesi. ma tahaks kohutavalt kõigiga võimalikult palju suhelda, sest ei tea ju kauaks nad mu lähedusse jäävad. ja see on ju teada, et ma saan aru kui tähtis mulle mõni on alles siis, kui ta´praktiliselt kadunud on. aga see selleks, tegelikult ei mõelnud ma praegu midagi konkreetset. ma avastasin ka midagi uut enda jaoks enda kohta.. mulle meeldib erinevas seltskonnas viibida. jah, just viibida, mul ei ole absoluutselt oluline, kas minuga pidevalt suheldakse, aga mulle meeldib lihtsalt kohal olla. vaadata, mis ümberringi toimub, kuulata, millest räägitakse. varem ma tundsin end automaatselt üksikuna, kui minuga paari minuti jooksul ühtki sõna ei vahetatud, kuid see ei häiri mind enam üldse. mulle täitsa kohe meeldib niimoodi omaette olla.
ja veel.. alles ma kirjutasin, et mulle jõudis kohale, et sügis on käes.. täna oli tiik jääs ja väljas 0 kraadi .. no midaaaa, kas väheke vara ei ole talve jaoks või mis. mulle täitsa meeldib selline ilm nagu täna oli, hommikul oli muru mõnusalt härmas, jube mõnus oli vaadata :).. jaaa päike paistis, igati mõnus. tekitab kohe hea tunde. kuigi kevad võiks kiirelt kohale jõuda, ma pole kindel, et ma seda külma perioodi kaua nautida suudan.
jooge teed ja püsige terved, eks :)