homme samal ajal tatsan riia lennujaamas ringi, poolel teel seega. ootan ärevusega seda hetke, mis see tõsine närv sisse tuleb, loodan, et suudan selle endast küllaltki kaua eemal hoida. praegu pole veel pakkimagi hakanud ja üldse tundub, et jube palju on veel teha. ehk ongi hea, ei jää aega ülemõtlemiseks:)
loodan ja usun, et saan oma emotsioone ka otse berliinist jagada.

mulle meeldib selline mõiste nagu 'minu inimene'. teate küll, mõni on selline tõsiselt 'oma'. ma ei üritagi seda kirjeldada, pole mõtet. loodan, et saate must niigi aru. sain täna aru, kui olulised need 'minu inimesed' tegelikult on. neid ei ole kellelgi palju kuid need mõned ja üksikud ongi need kõige õigemad.

ülehomme on minek. ma oma emotsioone ei oskagi kirjeldada praegu sellega seoses..

lugesin just oma aastavanuseid postitusi. küll mul oli ikka palju öelda, huvitav kuhu see lõputu jahumine nüüd kadunud on?

ausalt öeldes ei saa ma oma mõtteid eemale sellest, et juba nädala pärast samal ajal ärkan ma kusagil Berliinis võhivõõraste inimeste keskel. mind valdab metsik uudishimu tegelikult, tahaks, et see minek juba rutem kätte jõuaks. samas ma kardan. pidevalt tõlgin peas lauseid saksa keelde ja mõtlen, et see saab ikka vägaa keeruline olema. lõppkokkuvõttes olen siiski positiivselt meelestatud ning ootused on üsna kõrgel :)

vara rõõmustasin, ' ma ei viiiiitsi ' tunne ründas mind üleeile päris korralikult :D siiani pole lahkunud

ma arvan, et ma pole kunagi varem nii palju aega õppimisele pühendanud, kui sel sügisel. uhke tunne :D ma pole veel suurt uuest koolist rääkinud. tegelikult mul vist ei olegi midagi öelda. midagi erilist seal ei ole. kuigi väga veider on inimesi, keda ma varem seitse tundi päevas nägin vaid korraks kooli peal silmata. harjumise asi ma arvan. imestan, et mind see 'ma ei viiiiiitsi' tunne veel väga ülbelt rünnanud ei ole.

ainult 11 päeva veel. iseenesest on see aeg, mil me seal Berliinis oleme ju väga lühike, mul on isegi kahju sellest, pole korralikku nädalatki täis. samas on see lohutav, kardan endiselt, et satun mingisse ebasõbralikku perre, kus keegi ei vaevu minuga rääkimagi. tegelikult pole ma väga jõudnudki põdeda selle kõige pärast. veel! küll jõuan :)

mulle meeldib see, et kõik on nii uus ja teistmoodi. mitte, et vana kuidagi ära oleks tüüdanud aga see on lihtsalt nii vahva :) üllatan ennast, varem oli kõik 'uus ja huvitav' minu jaoks automaatselt 'uus ja hirmutav'.. enam mitte.

olen viimasel ajal palju kuulnud lauset 'ah ega ma siis kõike mis ma ütlen päris tõsiselt ei mõtle'. saan aru, keegi ei mõtle, aga kohati on minu meelest praktiliselt võimatu aru saada, millal siis mõeldakse öeldut tõsiselt ja millal mitte. see muudab pisut ebakindlaks, justkui ei suuda teatud inimeste sõnades enam üldse kindel olla. ja kui ma selle teemaks julgen võtta kuulen vastuseks midagi sellist, et kudas sa siis ometi ise aru ei saa. nu ausalt, minu mõistus ei võta.

ostsin täna endale pisikese saksa keele vestmik-sõnastiku ära. põhilised 'können sie langsamer sprechen' ja 'ich verstehe nicht' on juba selged :)