mõelda vaid. ma istusin täna viimast korda, kohe päris päris viimast korda, kallis polaarse kliimaga klassis nr 231. jaah, just nimelt keemia klassis sain ma aru, et see kõik saab kohe-kohe läbi. ainult mõned päevad veel tatsan ma igal hommikul kollase koolimaja poole ning veedan tunnid oma veidra, kuid siiski kalli klassiga koos. hakkan puudust tundma sellest, ma olen selles täitsa kindel. aga eks see ole paratamatu, tuleb leppida.

kuidagi äkitselt on see kooli lõpp siiski tulnud. homme näen Röselit viimast korda näiteks :(

aga aitab sellest. me läheme rooootsi klassiga. jei :) mis tähendab muidugi järjekordset magamisevaba nädalavahetust aga ma üritan selle enne eksameid ikka ilusti tasa teha. hoolimata minu kallite unetundide loovutamisest on viimased nädalavahetused ikka jube mõnusad olnud. tahaks maale siiski. täitsa maale. Rõugesse.

mõnus on olla. kuigi ootamas on nii mõnigi viimase hetke kooliasjandus, mis tuleb viivitamatult ära teha. mõned konsultatsioonid, eksamid ja ongi kõik. saan lõpetamiseks oma kauaoodatud läpaka (A).. issi rääkis mulle, et tal on see olemas agaaa ta ei anna mulle seda. kiusamine ma ütlen -.-

avastasin just, et kirjutan põhiliselt koolist. huvitav, millest ma suvel kirjutan ? :D

kõik on olnud kuidagi teistmoodi. mitte minu moodi. aga niiiii mõnus :)

vahel tunnen, et ma elan kuidagi teistmoodi maailmas. kuidagi eraldi. mu mõtted ei käi üldse selliseid teid pidi, nagu teiste mõtted. ma usun, et igaüks tunneb vahel nii.

mul hakkab vaikselt koitma, kui lähedal kõik see lõpetamisejama tegelikult on. kohutavalt lähedal ikka. ma ei teagi, kas ma rõõmustan selle üle või mitte. ühest küljest on mul niiii kahju, siiski üheksa aastat enamvähem sama seltskonna keskel. ma ei kujuta ette, kuidas ma järgmisel aastal kooli tatsan ilma neid kõiki nägemata. teisest küljest võiks see suvi juba tulla küll. tahaks maaaale. tahaks hommikul kardina vahelt paistvate päikesekiirte peale üles ärgata. tahaks paljajalu rohu sees käia. isegi sügelevaid sääsehammustusi tahan.

mul on veel üks pisike probleem. hommikul ärgates on uni. koolis istudes on uni. trennis on uni. õhtal kodus ühikarotte vaadates on uni. voodis raamatut lugedes vajuvad silmad kinni. aga kui ma tule ära kustutan, vahin veel tükk aega aknast välja, siis on uni läinud. mõnitamine, või mis.

käisin tartus nädalavahetusel. ma ei tea miks, mulle kohutavalt meeldib tartu. seal on kõik kuidagi mõnusalt rahulik. ja minu jaoks oli see väga hämmastav - kõigest 100 km tallinnast lõuna pool on täiesti kevad. kõik on roheline ja ilus. lisaks kõigele nägin ma kusagil tartu ja viljandi vahel täitsa tee ääres karupoegi. mitte nagu hetkeks, vaid nad täitsa istusidki seal tee ääres ega teinud välja sellest, et inimesed neile kaameratega kohutavalt lähedale ronisid. peab tõdema, et ma olin siiras vaimustuses, nad olid niiiii nunnud lihtsalt :) tekkis tahtmine nad endaga kaasa võtta. peale seda nädalavahetust polegi mul muud öelda, kui minge linnast välja. seal on kõik palju ilusam !