mul oli see mõttes juba paar nädalat, kuid mu organism kohe üldse ei tahtnud, et ma sellega hakkama saaks. kuid täna hommikul ma tegin selle ära! ärkasin rõõmsalt 6.40 kuigi oleksin võinud vabalt kaheksani magada ning vedasin end välja. läksin ujuma. täitsa tõsiselt kohe. olin üsna kindel, et ehk leidub veel mõni, maksimum 6 segast, kes kella seitsme ajal kloorivees ulbivaid kuid sain üllatuse osaliseks - neid oli palju! mul võttis ausalt öeldes suu ja silmad pärani. enamus neist varahommikustest sulistajatest olid ikka minust mitmeid kordi vanemad. paneb mõtlema, et kas neil sellisel hommikutunnil tõesti midagi paremat teha ei ole. kuid see oli armas, tõsiselt hea oli vaadata, et leidub inimesi, keda pimedus ja külm ilm ei kõiguta ning nad leiavad endas tahtmise enne päevategemiste juurde asumist iseenda jaoks aega võtta ning keha ja vaimu turgutada. minu pani see kõik naeratama. ja mitte korraks vaid kohe terveks päevaks. hoolimata sellest, et ma ise kummipardist suurt suurt puudust tundsin oli see niiiii mõnus! tuleb tunnistada, et ma olen rahul. ja ma loodan südamest, et ma suudan end igal teisipäeva hommikul selle tunde nimel varakult voodist välja sundida.

iga päev täpselt samal ajal kusagil nelja-viie tuuris tuleb metsik unekas peale. tunni või paarisest lõunauinakust kohe kindlasti ära ei ütleks. aga püüan end siiski üleval hoida, panustan öisele beauty-sleepile.
kui selline uimamiseaeg välja arvata olen ma leidnud endas aktivisti. üldiselt ma jumaldan vaikset tiksumist ja olen ka üsna harjunud päevast päeva tasapisi kulgema. kuid see energia pidevalt tegutseda on mind täielikult oma meelevalda saanud. tavaliselt tulen koolist ja vajun diivanile. lihtsalt puhkan. aga see nädal ma ei püsi paigal. leian endale kogu aeg mingit tegevust ning tavaliselt maandun tegevusetult istuma alles peale kohustustega (jaaahh, ma tõesti teen vabatahtlikult kõik kodutööd võimalikult ruttu ära:)) ühele poole saamist. lisaks sellele, et ma pidevalt midagi teen tekib mul pidevalt pähe mõtteid, mida ma veel teha tahaks. öeldakse, et kes teeb see jõuab. ja nii ongi. ning minu lemmikosa selle kõige juures - see tunne mis mind igal õhtul enne magama jäämist valdab, selline tunne, nagu ma tõesti pingutaksin, tegutseksin ja elaksin seda kõike nautides! ja entusiasmi jääb veel ülegi :) olen rahul ja õnnelik. ainus mis veel puudu on, on stabiilsus. kuid ma olen valmis talle aega andma.

28 tundi voodis ja täiesti rivist väljas - peab tõdema, et mul on hea meel, et ma harva selliseid asju kogen. see on karm!