vahel harva tuleb ette selline hetk, mil kõik, mis jamasti on, tundub täiesti tühine ning ma olen võimeline keskenduma ainult heale. selline tunne, nagu ei tahakski naeratust näolt lasta. seda on kohutavalt raske kirjeldada aga sellisel hetkel tundub, et see ongi õige. nii võikski kogu aeg olla. praegu naudin sellist hetke, uskumatu, kui õnnelik on võimalik olla ja ilma suurte suurte põhjusteta. tingimusteta. mõnus!

kui ma kahe kuu eest mõtlesin õudusega, et kudas ma küll suudan uuesti koolieluga ära harjuda, seitsmest üles ja pool päeva koolis, siis nüüd, kui vaheaeg kohe käes on, ei kujuta ma ette, mida kõige selle vaba ajaga pihta hakata. veider või mis. tegelikult praegu ei olegi miskit sellist erilist tunnet, et vabastav vaheaeg tuleb. ehk on selle põhjuseks see nädalake saksamaal või siis hoopis see, et me õnneks! ei saa enam iga veerandi lõpus kaunist tunnistust. kudagi pingevabam on see kursustesüsteem, ei saa üldse kurta.

aga mind valdavad segased tunded. ma päris täpselt ei kujuta ette, mida ma tahaksin ja kas mu kusagil sees olevad soovid üldse reaalsed on, kuid siiski on selline tunne, et kõik päris nii ei ole, nagu mulle meeldiks. jääb vaid loota, et jõuan endas selgusele miskitmoodi. ei julge väga sellele mõelda kah, mul on alati olnud kalduvus üle mõelda. idealna oleks see, kui loobuksin kurvastamast paratamatute asjade pärast. ega mul muud üle ei jää, varem või hiljem tuleb mul leppida, et on asju, mida ma muuta ei saa, ükskõik kui väga ma ka ei tahaks. arvan, et kokkuvõttes mõjuvad sellised segadused ja ebameeldivused meile siiski kudagi hästi :)

milline meeldiv sügis, metsik tuul ja vihmahood vahelduvad päikesega. kuid siiani pole see mind väga morjendada suutnud. ma olen üldse, varasemaga võrreldes, oma suurest suurest emotsionaalsusest kuidagi toibunud. kudagi rahulikum ja mulle meeldib nii, palju lihtsam on iseenda ja ka teistega hakkama saada. loodan südamest, et see on püsiv, mitte mööduv nähtus :)

kohati on selline tunne, et miski on niii hää, et lausa uskumatu. kudas saab miski nii lihtne nii südantsoojendav ja rõõmustav olla, ei kujuta ette. igatahes on mul hea meel, metsikult hea meel, et midagi sellist toimumas on.

jah, ma ei taha oma berliiniskäigust siin kirjutada. olen mitu korda üritanud, kuid see tundub kõik kudagi laialivalguv ja segane. kokkuvõtteks võin öelda, et algul oli ikka päris raske kuid pärast oli metsikult kahju ära tulla.
ning te peate mulle andestama selle, kui ma keeldun küsimusele 'kudas sul läks????' vastamast. see on lihtsalt kudagi.. imelik. uurigem, kui huvitab, ehk ma isegi jagan miskit :)

usun, et igaüks on tajunud, kudas talle mõne inimese seltskond lihtsalt istub. lihtsalt mõnus on koos olla, kõigest rääkida mis pähe tuleb ja see tundub nii õige. tingimusteta. see tunne soojendab seest ja praegu pole mul küll muud teha kui seda lihtsalt nautida.