mulle meeldib ütlus 'homme on kõik parem' ja ma usun seda kah. siiralt. või siis uskusin. aga mis teha siis, kui sa oled õhtul end selle lause saatel magama sundinud ja hommikul silmad avades on kõik täpselt samamoodi kui uinudes?

ma ei ole kohe kindlasti piiride-inimene. kui ma endale üldse mingisugused piirangud sean (mida juhtub väga harva) siis on need kah kindlasti hägused ning ega ma nendele ega nende ületamisele hiljem enam ei mõtle. tundub kuidagi jabur - milleks seada endale tarbetuid piire, me elame ju vaid korra. tuleb osata ka ilma piiride sättimiseta ilma piire ületamata elada. vähemalt minu mõttemaailma järgi on see nii. kuigi teatud piirid ongi just selle pärast piirid, et neid ületada. segane värk igatahes. ja siis on veel teistmoodi piirid. need piirid, mis eraldavad halba heast ja muud taolist. need piirid on eriti segased minu meelest. kust läheb piir kõiges positiivse leidmise ja selle üle rõõmustamise ning naiivsuse vahel? konkreetse ja ausa (vahel ka järsu) eneseväljenduse ning ülbuse vahel? endaga hea läbisaamise ning enesekesksuse vahel? siira ning ülepingutatud ja hüsteerilise muretsemise vahel? ...
arvan, et need piirid on nii hägused selle tõttu, et inimesed on niiii erinevad ja mõistavad asju erinevalt ning mõtlevaid erinevaid teid pidi. mis ühe jaoks on ülbus on teise jaoks tavaline oma arvamuse väljendamine. aga kuda siis rahulikult hakkama saada ilma lahkhelisid tekitamata ning ise selle keskel iseendaks jääda?

teate seda tunnet, et kõik on olemas, kõik on hästi kuid sellest ei piisa, lihtsalt ei piisa? loomulikult teate. selline tunne valdab mind. mõtlen sellele, kuid ei saa päris täpselt aru mis teisiti peaks olema. äkki ei peakski miski?võib-olla on asi ainult selles, et ma ei suuda uskuda, et kõik võibki olla nii nagu peab. see on variant, aga ma siiski kahtlen selles. kuid kui valitsemas on tunne, et midagi on puudu, siis ei jää hing rahule enne, kui see leitud on. see ei tundu kuigi keeruline, kuid minu jaoks on see siiski väljakutse. praegu ma isegi ei tea kust ma otsima peaksin. kõik ideed, mis pähe tulevad tunduvad utoopilised ja ma matan nad üsna kärmelt maha. endale hakkab tunduma, et ma lihtsalt pingutan üle ja mõtlen liiga palju. liigne mõtlemine on mind varemgi korduvalt tüüdanud. kuid praegu ma siiski ei suuda rahule jääda. kui ma vaid teaks, kust ja mida otsida!
ja kui järjekordselt kõlab küsimus 'mis sa jõuluks tahaksid', siis ei oska ma muud soovida, kui hingerahu.

jumaldan seda tunnet ja neid hetki selle tunde valduses. kõik ei ole idealna, millal olekski. kuid see ei loe, see ei loe, et nii mõnigi asi kõvasti paigast ära on. kuna ma leidsin end täna mõtlemas ja naeratamas - mul on tunne, et ma olen leidnud miskisuguse tasakaalu. enda sees ja enda ümber. tunnen, et olen selle kõigega rahul. lihtsalt rahul ja muud midagi. ja see on niiiii mõnus! ma olen täiesti veendunud, et see niimoodi püsima ei jää, kuid ma olen kohutavalt rahul ja õnnelik selle üle, et olen selle leidnud. tegelikult ei saa öelda, et leidnud. see tekib ja tekib kuidagi iseenesest, ei sõltu otseselt sellest mida mina tahan ja teen. see tekib kui õige aeg on, ju siis olin ma selle praegu ära teeninud. hea on olla. lausa pakitsen tegutsemisetahtest ja rõõmust.

aeg aitab alati. ei saa öelda, et aeg möödub ja miski ei muutu - alati muutub. minu maailmas ja minu silme läbi vähemalt. septembri algus tundub nii kaugel seljataga olevat. ja selle aja jooksul on muutunud nii palju! ja tunnen, et muutub ka edaspidi. ja ma olen päris kindel, et ma olen sellega rahul. tuleb olla.
tahaks võtta vabamalt. mitte natukeseks kõrvale astuda ja aeg maha võtta vaid üleüldiselt. tahaks üle olla üldlevinud ülereageerimisest ilma järele mõtlemata, tahaks suhtuda valimatult kõike rahulikult. tahaks. ja ma ei piirdu tahtmisega, ma tõesti püüdlen sinna poole ka. ega see kahjuks nii lihtsalt ja kiirelt ei käi kui ma, kärsitu nagu ma olen, tahaksin. siiski proovin. tuleb proovida!