ma olen niii tujukas olnud viimasel ajal, kui nüüd järele mõelda on endalgi ikka päris piinlik. ma ei kujuta ette, millest see tuleb, et ma kõike niivõrd südamesse võtan. aga tahaks teada, mis selle põhjustab, saaks midagi ehk ette võtta. üldse, kohutavalt palju on olnud viimasel ajal selliseid pisitülisid, lähevad kiirelt mööda, kuid sellegi poolest oleks veel meeldivam, kui neid üldse poleks. aga see selleks, eks ma üritan end parandada. olen üsna veendunud, et see on vaid mööduv periood.
keskendumisega on mul kaa probleeme.. varem suutsin vabalt kirjutada pikalt-laialt ühel teemal, nüüd aga jääb kõik kuidagi poolikuks. loodan, et ka see on mööduv. samuti üritan end võõrutada halvast kombest. nimelt kuidagi ei suuda tervet päeva koolis veeta viimasel ajal. juba peale paari esimest tundi mõtlen et mis tunnist nüüd täna ära võiks minna. aga ma üritan end parandada, tõesti üritan.
mõni võibolla teab, et mulle kohutavalt meeldib, kui mind positiivselt üllatada suudetakse. ma ei suuda oma lähiminevikust ühtki mõnusalt üllatumist meenutada. üllatumisi, kahjuks küll ehmatuse kanti, sellised negatiivsemaid, on olnud küll.. ehk isegi liiga palju. kuid võibolla on see koguaeg nii olnud, ehk ma varem lihtsalt ei märganud seda. üleüldse keskendun ma liiga palju negatiivsele viimasel ajal. ma ju tean seda, kuid miskipärast on jube raske end parandada.
paar päeva tagasi mõtlesin sellele, et ainult loetud kuud veel ja siis lähevad kõik lalai. oma klassi pean ma silmas. meil ei ole ju tegelikult mingisugune kohutavalt kokkuhoidev klass, ei saa öelda et kõik omavahel superhästi läbi saaksid, kuid siiski. nad kõik on olnud mu ümber juba aastaid, päevast päeva. ma olen sellega harjunud ja olen veendunud, et mulle meeldib just nii. kohutavalt kurb on mõelda, kui vähe aega meil veel koos on jäänud. ja eriti kurb on see, et ma olen ainus, keda see niivõrd kurvaks muudab. paljud mõtlevad oma tulevikule, kuidas aga parem haridus saada või mis iganes.. aga mina ei kujuta ette kuidas ma elan aasta pärast, kui mu ümber pole enam neidsamu inimesi.. ma isegi ei räägi nende kõigiga, kuid ma olen kindel, et ma hakkan neid kõiki meeletult igatsema. muidugi räägivad paljud algul, et küll me suhtlema jääme, näeme ikka iga nädal.. kuid reaalsus on see, et mõnega saan kokku vahel, mõnega räägin msnis .. mõnda näen bussipeatuses ning ei suuda peale 'tsau' ja 'kuhu lähed' talle midagi öelda. kurb, mul pole muud öelda.
No comments:
Post a Comment