ma olen tühjaks jäänud oma lõpututest mõttevälgatustest. varem võisin tunde arutleda kasvõi mõnel täiesti tähtsusetul teemal, aga nüüd jäävad mõtted pidama juba mõne lause pärast. selline tunne on, et midagi köitvat võiks mu elus olla, praegu ma kulgen päevast päeva kooli-trenni režiimil, see on väheke igav .. ja kindlasti muutub tüütuks ka. samas ei taha ma ära öelda ajast mis mul omaette olemiseks on, praegu on mul üksi kodus olemine lausa lemmiktegevus.
sellest on mitu mu klassikaaslast juba kirjutanud ning eks ma olen seda isegi maininud juba varem aga kõik see põhikooli lõpetamine on ikka päris mõnus stressiallikas. kui juba praegu ei möödu päevagi nii, et keegi ei räägiks lõpetamisest või küsiks mis ma edasi teha plaanin.. tunnen uhkust enda üle, ma olen siiani rahulikult suutnud võtta seda, hoolimata sellest, et ma siiani päris täpselt ei tea mida teha.
ma mäletan, et mõned aastad tagasi vaatasin tolle aasta üheksandike lõpupilte ja mõtlesin, et nad on juba täitsa suured inimesed, peaaegu täiskasvanud siiski ju. nüüd kui ma ise samas olukorras olen, tunnen end endiselt vägagi kümnese ja elukogenematuna. see kõik on kuidagi ruttu tulnud. ma oleks päris hea meelega veel mõned aastad laps. juba mõne aasta pärast pean ju enamvähem ise endaga hakkama saama.. ma ei taha, veel mitte. kuid ega aja möödumise kiirus ei sõltu kuidagi minust, küll ma lepin sellega.