poleks suutnud ettegi kujutada, et minu veerandi lõpp selliseks kujuneb.kuidagi palju on juhtunud viimasel ajal ja kindlasti juhtub ka edaspidi. see on niivõrd närvesööv ja võtab kohutavalt aega, kõiksugu järele tegemised.. kõike tundub kuidagi palju, liiga palju. ma olen lihtsalt tüdinenud, tahaksin, et paar kuud möödas oleks.
tabasin end täna kummalisi mõtteid mõtlemas. avastasin, et võrdlen inimesi ja inimsuhteid näiteks toidu ja kingadega. kuid enda meelest tajun ma oma mõttekäigus isegi loogikat.. väheke.. igatahes. kõigil on mõned lemmikpaarid jalanõusid: sellised äärmiselt mugavad ja mõnusad ning me kanname neid alati rõõmuga. samas on kõigil (vähemalt kõigil tütarlastel) vähemalt üks paar kingakesi, mille me oleme ostnud, kuna need meeldivad meile niiiii väga, samas oleme me neid vaid mõned korrad kandnud, kuna nad pole siiski just kõige mugavamad ning ei sobi kõigega.. inimestega on miskit loogikat pidi päris sama moodi. igaühel on tekkinud nn omad inimesed, kes mõistavad meid nii nagu me oleme, tingimusteta. nendega tahame me igal ajal koos olla, see on lihtsalt meeldiv. kuid on ka inimesi, kes meile iseenesest igati meeldivad, kuid lihtsalt ei istu, ei kvalifitseeru. nendega on vahetevahel teatud tegevusi igati teha, kuid nad pole omad.