kuidagi kiire on kõik mu ümber. kohati tekib tunne, et ma polegi kõige selle seest, vaid justkui vaataks kusagilt eemalt. aga mulle täitsa meeldib see tunne. enam ei tundu isegi hirmutavana mõtted eksamitest ja muust seonduvast. eks ma vist sain aru et see on paratamatu, tuleb anda endast parim ja loota, et see on piisav.
ma üritan hästi arusaav ja salliv olla. või no, olen üritanud. see on kummaline, kuidas inimesed, kellega varem võisin päevi koos veeta on nüüd päris vastumeelsed. ma ei mõista, mis minus sellist sallimatust tekitab, aga ma üritan sellest üle olla. tegelikult on elu päris mõnus praegu :). kulgen vaikselt ja rahulikult päevast päeva ning üritan teha seda, mida ma tõesti ise teha tahan.
mulle meeldib erinevate inimestega koos olla. kuulata nende mõttemaailma. kõik inimesed on nii erinevad ning kõik meie ümber mõjutab meid. mul on tunne, et mul on igaühelt midagi õppida. ja mulle meeldib see.
väga veider, mul justkui poleks midagi jagada