vahel tunnen, et ma elan kuidagi teistmoodi maailmas. kuidagi eraldi. mu mõtted ei käi üldse selliseid teid pidi, nagu teiste mõtted. ma usun, et igaüks tunneb vahel nii.

mul hakkab vaikselt koitma, kui lähedal kõik see lõpetamisejama tegelikult on. kohutavalt lähedal ikka. ma ei teagi, kas ma rõõmustan selle üle või mitte. ühest küljest on mul niiii kahju, siiski üheksa aastat enamvähem sama seltskonna keskel. ma ei kujuta ette, kuidas ma järgmisel aastal kooli tatsan ilma neid kõiki nägemata. teisest küljest võiks see suvi juba tulla küll. tahaks maaaale. tahaks hommikul kardina vahelt paistvate päikesekiirte peale üles ärgata. tahaks paljajalu rohu sees käia. isegi sügelevaid sääsehammustusi tahan.

mul on veel üks pisike probleem. hommikul ärgates on uni. koolis istudes on uni. trennis on uni. õhtal kodus ühikarotte vaadates on uni. voodis raamatut lugedes vajuvad silmad kinni. aga kui ma tule ära kustutan, vahin veel tükk aega aknast välja, siis on uni läinud. mõnitamine, või mis.