vahel on nii, et olen enda jaoks valmis mõelnud, et lähen ära maale, korrastan mõtteid, saan ehk natukenegi selgemaks kuhu poole liikuda ja mida edasi teha. olen selles täiesti veendunud, ei tule pähegi, et asi võiks teisiti minna. siis, maandun oma kujuteldavasse mõtlemispaika ja avastan, et geniaalse mõttevälgatuse asemel tabas mind miski muu. miski ebameeldiv, suur ja veelgi enam segadust tekitav. miks? kindlasti on sel mingi põhjus. olen veendunud, et kõigel, mis minuga juhtub, on mingi põhjus. samas.. nagu näha, ei pruugi veendumused alati õiged olla..

ja nii ma olengi siin, naudin rahu ja vaikust, kuigi mu sees toimuv kaugel rahust ja vaikusest. siiski on mõnus maal olla. mina arvan, et igaühel peaks olema koht, kuhu vajadusel pageda ja loota, et just seal läheb kõik jälle korda. või vähemalt paremaks. sest lootmast ei saa meid keegi takistada.