lugesin just oma aastavanuseid postitusi. küll mul oli ikka palju öelda, huvitav kuhu see lõputu jahumine nüüd kadunud on?

ausalt öeldes ei saa ma oma mõtteid eemale sellest, et juba nädala pärast samal ajal ärkan ma kusagil Berliinis võhivõõraste inimeste keskel. mind valdab metsik uudishimu tegelikult, tahaks, et see minek juba rutem kätte jõuaks. samas ma kardan. pidevalt tõlgin peas lauseid saksa keelde ja mõtlen, et see saab ikka vägaa keeruline olema. lõppkokkuvõttes olen siiski positiivselt meelestatud ning ootused on üsna kõrgel :)