kui ma kahe kuu eest mõtlesin õudusega, et kudas ma küll suudan uuesti koolieluga ära harjuda, seitsmest üles ja pool päeva koolis, siis nüüd, kui vaheaeg kohe käes on, ei kujuta ma ette, mida kõige selle vaba ajaga pihta hakata. veider või mis. tegelikult praegu ei olegi miskit sellist erilist tunnet, et vabastav vaheaeg tuleb. ehk on selle põhjuseks see nädalake saksamaal või siis hoopis see, et me õnneks! ei saa enam iga veerandi lõpus kaunist tunnistust. kudagi pingevabam on see kursustesüsteem, ei saa üldse kurta.

aga mind valdavad segased tunded. ma päris täpselt ei kujuta ette, mida ma tahaksin ja kas mu kusagil sees olevad soovid üldse reaalsed on, kuid siiski on selline tunne, et kõik päris nii ei ole, nagu mulle meeldiks. jääb vaid loota, et jõuan endas selgusele miskitmoodi. ei julge väga sellele mõelda kah, mul on alati olnud kalduvus üle mõelda. idealna oleks see, kui loobuksin kurvastamast paratamatute asjade pärast. ega mul muud üle ei jää, varem või hiljem tuleb mul leppida, et on asju, mida ma muuta ei saa, ükskõik kui väga ma ka ei tahaks. arvan, et kokkuvõttes mõjuvad sellised segadused ja ebameeldivused meile siiski kudagi hästi :)