ma ei ole kohe kindlasti piiride-inimene. kui ma endale üldse mingisugused piirangud sean (mida juhtub väga harva) siis on need kah kindlasti hägused ning ega ma nendele ega nende ületamisele hiljem enam ei mõtle. tundub kuidagi jabur - milleks seada endale tarbetuid piire, me elame ju vaid korra. tuleb osata ka ilma piiride sättimiseta ilma piire ületamata elada. vähemalt minu mõttemaailma järgi on see nii. kuigi teatud piirid ongi just selle pärast piirid, et neid ületada. segane värk igatahes. ja siis on veel teistmoodi piirid. need piirid, mis eraldavad halba heast ja muud taolist. need piirid on eriti segased minu meelest. kust läheb piir kõiges positiivse leidmise ja selle üle rõõmustamise ning naiivsuse vahel? konkreetse ja ausa (vahel ka järsu) eneseväljenduse ning ülbuse vahel? endaga hea läbisaamise ning enesekesksuse vahel? siira ning ülepingutatud ja hüsteerilise muretsemise vahel? ...
arvan, et need piirid on nii hägused selle tõttu, et inimesed on niiii erinevad ja mõistavad asju erinevalt ning mõtlevaid erinevaid teid pidi. mis ühe jaoks on ülbus on teise jaoks tavaline oma arvamuse väljendamine. aga kuda siis rahulikult hakkama saada ilma lahkhelisid tekitamata ning ise selle keskel iseendaks jääda?