mul oli see mõttes juba paar nädalat, kuid mu organism kohe üldse ei tahtnud, et ma sellega hakkama saaks. kuid täna hommikul ma tegin selle ära! ärkasin rõõmsalt 6.40 kuigi oleksin võinud vabalt kaheksani magada ning vedasin end välja. läksin ujuma. täitsa tõsiselt kohe. olin üsna kindel, et ehk leidub veel mõni, maksimum 6 segast, kes kella seitsme ajal kloorivees ulbivaid kuid sain üllatuse osaliseks - neid oli palju! mul võttis ausalt öeldes suu ja silmad pärani. enamus neist varahommikustest sulistajatest olid ikka minust mitmeid kordi vanemad. paneb mõtlema, et kas neil sellisel hommikutunnil tõesti midagi paremat teha ei ole. kuid see oli armas, tõsiselt hea oli vaadata, et leidub inimesi, keda pimedus ja külm ilm ei kõiguta ning nad leiavad endas tahtmise enne päevategemiste juurde asumist iseenda jaoks aega võtta ning keha ja vaimu turgutada. minu pani see kõik naeratama. ja mitte korraks vaid kohe terveks päevaks. hoolimata sellest, et ma ise kummipardist suurt suurt puudust tundsin oli see niiiii mõnus! tuleb tunnistada, et ma olen rahul. ja ma loodan südamest, et ma suudan end igal teisipäeva hommikul selle tunde nimel varakult voodist välja sundida.