viimasel ajal on mulle märgatavalt rohkem öeldud, et ma ütlen halvasti. ma ise ei taju seda üldse, enda meelest olen lihtsalt avameelne. kahju et avameelsust tihtipeale negatiivseks ja ülbeks olekuks peetakse. ma ei peaks ju vabandama enda arvamuse välja ütlemise pärast, võimis. tegelikult ei taha ma sellele negatiivsele teemale rohkem keskenduda.

ehk olen ma lihtsalt nõudlikumaks muutunud. ma ei nõustu peaaegu millegiga, teiste mõttekäikudega on aina raskem nõustuda. kui ma kuulan teiste mõtisklusi .. mõtlen jube tihti et kuidas niimoodi üldse saab mõelda. tundub kuidagi võimatu. ma kardan et mul on viimasel ajal lihtsalt probleeme teiste mõistmisega. ehk sellepärast arvataksegi et ma olen kuidagi eemal.. ma üritan end parandada. sest tegelikult on ju kõik mööduv, küllap ka see.