mulle meeldib see, et kõik on nii uus ja teistmoodi. mitte, et vana kuidagi ära oleks tüüdanud aga see on lihtsalt nii vahva :) üllatan ennast, varem oli kõik 'uus ja huvitav' minu jaoks automaatselt 'uus ja hirmutav'.. enam mitte.

olen viimasel ajal palju kuulnud lauset 'ah ega ma siis kõike mis ma ütlen päris tõsiselt ei mõtle'. saan aru, keegi ei mõtle, aga kohati on minu meelest praktiliselt võimatu aru saada, millal siis mõeldakse öeldut tõsiselt ja millal mitte. see muudab pisut ebakindlaks, justkui ei suuda teatud inimeste sõnades enam üldse kindel olla. ja kui ma selle teemaks julgen võtta kuulen vastuseks midagi sellist, et kudas sa siis ometi ise aru ei saa. nu ausalt, minu mõistus ei võta.