mul on selline tunne, et ma ise ka ei tea mida arvata. mul on tunne, et ma olen kõige selle sees, aga peaksin hetkeks kõrvale astuma, et vaadata mis tegelikult toimub. mõte on hea iseenesest, eksole, aga teostuseni jõudmine on pisut keerulisem kui ma tahaks. ja ma pean tunnistama, et mulle mõjub see päris korralikult, et ma pimedas lähen kooli ja pimedas saabun koju, päevad lihtsalt kaovad mitte kuhugi ju. see on minu jaoks kõige ebameeldivam periood terve aasta jooksul vist. ma olen kohutav päikesearmastaja ja kui ma seda üldse ei näe, tuleb seda päikest mujalt leida. aga kuidas leida midagi sellises pimeduses? vot ei tea.