ma olen alati teistele öelnud, et ei maksa muretseda ja end vaevata asjadega, mida me ise muuta ei saa. nende pärast ei maksa kurvastada kaa, kuid olen aru saanud, et see ei ole kudagi meie ega meie kaine mõistuse teha. kohati elavad tunded lihtsalt oma elu. hoolimata minu põhjalikust mõttetegevusest ei suuda ma endale selgeks teha, et ei maksa end vaevata asjade pärast, mille käik mitte kuidagi minusse ei puutu. siiski mõtlen ja mõtlen ja mõtlen ja mõtlen veel. lihtsalt piinan ennast, täiesti teadlikult, teadmata mida ette võtta.
ei saa jätta jälle mainimata, et kohutavalt pime on. liiiiiiga pime.