mulle ei meeldi see hetk. arvasin, et olen saavutanud mõnusa iseseisvuse ja sõltumatuse, hea on olla, ainult iseendaga. ja siis tuleb miski närima ning keeldub lahkumast ja rahule jätmast. algul kiusab tasapisi kuid lõpuks omab minu üle palju tugevamat võimu kui ma tahaksin. tunnen end abituna, tunnen, et peaaegu sõltun - lasen end liialt mõjutada asjadest, millest ei tohiks. aga ega ma ei vali seda ju. nii lihtsalt läheb. selline abitus muudab kohati lausa õnnetuks. ja kohe kindlasti rahulolematuks. nii ma olen, lihtsalt oodates, et miski muutuks, oskamata midagi ise ette võtta.