tundsin täna sel aastal esimest korda kevade hõngu õhus. toob endiselt naeratuse näole :) kuid samas kasvatab kevadeigatsust. küll ta tuleb, vaikselt vaikselt, ma loodan, et me jõuame selle kannatlikust ära oodata. mitte, et meil valikut oleks.
juba mitmeid nädalaid on igasugune poes käimine väga piinarikas olnud. vabandan, aga minu meelest on kõik need roosad-punased amori kujukesed, pisikesed pehmed koerad südamed hambus, südamekujulised võtmehoidjad, karvase otsaga pastakad ja kõik muu selline kräpp, millest poodi astudes on täiesti võimatu mööda vaadata lihtsalt ajuvaba. ja õudne. ja tüütu! ausalt öeldes ajab lausa südame pahaks. tekib küsimus - mille jaoks? ma pole päris kindel, aga ma arvan, et sellel jamal on suur roll mängida minu sõbra- või valentinipäeva pihta käivas antipaatias. tegelikult veider, ma ei mäleta, et mul varasematel aastatel 14. veebruar niii vastumeelne oleks olnud. minu meelest on valentinipäev oma tähenduse kaotanud, see on muutunud päevaks, mil paljud leiavad, et oleks tore igaühele, kelle nime nad juhtumisi teavad 'head sõbrapäeva kalllliiiiss!' soovida. no ei saa aru. kallitele inimestele tuleb meelde tuletada, et nad on kallid õigetel hetkedel mitte siis, kui kalendrisse südamed joonistatud on. vähemalt minu maailmas.